Uued väljakutsed

 

Üks etapp minu elust hakkab läbi saama. 31. juulil astun viimast korda üle Tallinna Linnatranspordi AS juhatuse esimehe kabineti läve, et seejärel minna vastu uutele väljakutsetele. Mõeldes tagasi aastatele TLT AS-i juhina, on heameel tõdeda, et ettevõte on nende aastatega muutunud kaasaegsemaks ja võimekamaks. Oluliselt on paranenud teeninduskultuur ja tõusnud linlaste rahulolu ühistranspordiga. Suur töö on tehtud ära nii busside kui trammiveeremi uuendamisel ning trammitaristu viimisel kaasaegsele tasemele. Kõige sellega poleks ma hakkama saanud ilma heade kaastöötajate ja koostööpartneriteta. Tahan siinkohal tänada kõiki TLT AS-i töötajaid juhatuse liikmetest kuni remondimeeste ja koristajateni välja. Igaüks Teist andis endast parima. Koos arenesime, tundsime rõõmu saavutatust, õppisime juurde ja avastasime uusi võimalusi, kuidas oma ülesandeid paremini täita. Aitäh Teile selle eest! Tänan kõiki koostööpartnereid nii Eestist kui kaugemalt. Me leidsime alati ühised eesmärgid, mille nimel pingutada. See oli inspireeriv ja innustav kogemus, mida jään alati südamesoojusega meenutama. Hea koostöö sujus ka linnavalitsuse ning transpordiametiga. Me lähtusime linlaste vajadustest ja ootustest ning see aitas järgida ühist joont. Ma tegutsesin koos motiveeriva ja ettevõtte arenguperspektiive realistlikult hindava nõukoguga, kelle sekkumine oli alati õigeaegne, tehtud otsused ettevõtte huvisid arvestavad. Need olid Tallinna ühistranspordile tegusad ja murrangulised aastad.

Tasuta transpordile ülemineku väljakutse.

Minu ametisseasumise esimene suurem väljakutse oli üleminek tasuta ühistranspordile. See oli täiesti uus avaliku teenuse tasuta pakkumise vorm, millele Tallinnas üle läksime. Palju oli kriitikuid ja vastaseid, kes püüdsid linnavalitsuse algatusele kaikaid kodaratesse loopida. Iga väiksemgi möödalaskmine võimendati, tähtsusetuim viga puhuti suureks. Oli vaja külma närvi, et kõigele sellele väärikalt vastu panna. Ettevõtte seeski jätkus kahtlejaid, ent me saime hakkama ning täna on tasuta ühistranspordist saanud ülemaailmselt üks Tallinna vapimärke. Süsteem toimib, linlased on rahul, teenuse kvaliteet on vaatamata vastaste ennustustele märgatavalt paranenud. Olen õnnelik, et sain olla selle süsteemi ülesehituse juures.

Uued bussid ja trammid.

Üheks olulisemaks prioriteediks seadsin bussipargi ja trammiveeremi uuendamise. Mind toetasid selle juures nõukogu ja juhatus. Tänaseks on enam kui pooled meie sadadest bussidest uued euro5 ja euro6 normidele vastavad sõidukid. Meie busside keskmine vanus jääb 8 aasta piirile, millega kuulume Euroopa pealinnadest esimeste hulka. Tallinna tänavatel sõidavad hübriidbussid, mis on end edukalt õigustanud. Tegime otsuse, et edaspidi soetame normaalbussidena üksnes hübriide. Uued CAF trammid on osa pealinna esinduslikust tänavapildist, retrotrammid on kujunenud tõeliseks turismimagnetiks, KT-6 ja KT-4 trammid teinud läbi põhjaliku kapitaalremondi. See on kvaliteet, mida linlased igapäevaselt tunnetavad.

Trammitaristu rekonstrueerimine.

Tallinna trammiliikluse põhjalik uuendamine algas 2014. aastal 3. ja 4. liini rööbastee rekonstrueerimisega. Viisime betoonalusele trammitee Vabaduse väljak – Vineeri  ja Hagudi tänav – Tondi lõppjaam. Uuendasime Majaka tänava trammitee ja rekonstrueerisime Pärnu mnt depoo rööbasteed ning tagasipöörderingi. Peterburi teele rajasime 700 meetrit uut trammiteed koos tagasipöörderingi ja kontaktvõrguga. Tööde valmimise järel 2015. aastal alustasime ettevalmistusi Kopli suunalise trammitee rekonstrueerimiseks. Liikluse Kopli suunal avasime läinud aasta 1. septembril. Rekonstrueeritud trammitee pikkus on Viru väljakust kuni Kopli depooni 16 kilomeetrit. Ehitasime valmis trammitee pikenduse Lennujaamani mille järel sai Tallinnast ühenduse poolest kesklinnaga üks mugavamaid linnu terves Euroopas. Me viisime trammi mugavuse ning ohutuse poolest 21. sajandisse. Ainus mida kahetsen, et ei jõudnud enam lõpule viia trammitee ehitamist Kesklinna Sadamani.

Tunnen heameelt, et saan järeltulijale anda üle hästi toimiva transporditaristu ja kaasaegse eduka ettevõtte. Seotuks TLT AS-iga jään ka tulevikus, läbi heade kontaktide toredate kaastöötajatega. Olen valmis vajadusel ka edaspidi toetama oma teadmistega Tallinna ühistranspordi arengut. Aitäh kõigile!

Mis selle suvega lahti on?

 

Ütlen kohe ausalt, et ega minagi tea, mis meie ilmaga lahti on, aga kord kipuvad päevad liiga soojaks muutuma, siis pihutab jälle taevast vihma ja läbilõikav tuul paneb lõdisema. No ei tule ega tule seda mõõdukalt sooja, päikesepaistelist ja lopsakat Eestimaa suve nagu lapsepõlvest mäletame!

Aga ehk polegi viga ilmas, vaid selles, et oleme muutnud liiga nõudlikeks nii üksteise kui maailma vastu laiemalt ning minetanud oskuse olla rahul hetkega, mis käes. Sellest kasvab vimm ja pidev kahtlus, et keegi kavatseb meil nahka üle kõrvade tõmmata – naabrimees, automüüja, end vahetusüliõpilasena riiki munsterdanud tööpõlgur, valitsus ja ülemaailmseid vandenõusid punuv Bildenbergi grupp. Meie rahvale omane alalhoidlikkus on asendunud umbusu ja vaikselt kääriva raevuga, mis võib ühel hetkel vallanduda ning panna halvemal juhul kurikaga autoklaase purustama või lahkhelide lahendamiseks püstolit haarama.

Suvi pole süüdi, et oleme selliseks kasvanud, et meid rõõmustab, kui naabril kehvasti läheb ja mõni avaliku elu tegelane purjuspäi roolikeeramise või siis vähemalt napakaid mõtteid sisaldava arvamusartikliga avalikkuse tähelepanu pälvib. Suvi jõuab vaatamata jahedalt alanud juulikuule piisavalt asfaldi sulatada ning linnas õhu põrgukuumaks kütta. Õitsemata ei jää lilled, ega leidmata sõnajalaõis, kui vaid maldame seda otsida.

Suvel peab oskama aega maha võtta, et sügisel ja talvel kogutud tusal minna lasta. Peab tundma rõõmu lihtsatest asjadest, sest maailm on korraga suurem ja elamusterohkem. Seda saame ju endale lubada kõik – nii need, kellele võimalus nautida lõunamaadel suvesoojust mitu korda aastas, kui needki, kelle liikumisvõimalused avardusid alles peale tasuta ühistranspordi tulekut.

Minagi olen juba mitu päeva puhkuse lainel ja mis seal salata, Eestist eemal. Kohe nii kaugel, et kui arvutit ei ava ja telefoni ei piilu, saab end kodutanuma mudamaadlustest priina kergelt ja nooruslikult tunda.

Olen mõelnud, et miks eestlased nii suured rännumehed on ja avastanud, et võõrastelke maadele ei minda mitte looduse ilu nautima, vaid kogema seda õnnistava anonüümsuse tunnet, mida väikses riigis, kus pooled kodanikud omavahel sugulased, kunagi olema ei saa. Ja meie rännukihul on veel üks põhjus – nimelt ilma Eestist lahkumata pole võimalik tajuda õnne, mis valdab koju tagasi pöördudes. Alles pikemalt reisilt tulles mõistad ühtäkki, kui ilus on meie maa ja kui rikkad tänu sellele oleme. Ei ülerahvastatust, ei taluvuse piiri ületavat pealetükkivust.

Olgem siis suve lainel ja virisegem vähem nii ilma kui inimeste üle; käigem kaugetel maadel ja pöördugem tagasi, sest kodus ootab töö ja uued väljakutsed. Ägedat suve ja rõõmsat meelt, sest suvi on ilus iga ilmaga!

 

 

 

Tallinna ummikute vastu saab bussiliinide pikendamisega

 

 

Äri- ja ettevõtluskeskkonnana on Tallinn domineerinud nii oma läbivaldade kui ka kaugemate Eesti piirkondade üle ja nii jääb see ka tulevikus. Tallinna rolli tõmbekeskusena ei väära kodukontorite levik, regionaalpoliitilised meetmed riigiasutuste ja tootmise pealinnast väljaviimiseks, robotiseerimine ega võimalike regionaalsete maksueristuste loomine. Tallinn on üks väheseid Eesti linnu, kus toimib nii positiivne loomulik kui ka mehhaaniline iive. Linn kasvab ning see paneb erilise vastutuse neile poliitikutele, ametnikele ja asjatundjatele, kes modelleerivad pealinna tuleviku liiklusskeeme ning määravad ühistranspordi arengut. Juba täna ei mahu autod tipptunnil tänavaile ning sellest olukorrast aitab meid välja vaid ühistranspordi mugavamaks, logistiliselt põhjendatumaks, kiiremaks ning käepärasemaks muutmine. Olen sellest ka varem kirjutanud ning kordan veel – Tallinna päästab autostumise sünnitatud ebamugavustest üksnes ajakohaselt planeeritud ning pikka perspektiivi arvestav ühistransport.

Roosa udu asemel praktilised sammud.

Enne eelmisi kohalike omavalitsuste valimisi tõusis Tallinna ühistranspordi teema taas päevakorda. Kahjuks ei tehtud asjalikke ettepanekuid, vaid pigem käidi välja ammu unustatud probleemid nagu bussitranspordist lähtuv saaste või siis aeti roosat udu Rae, Viimsi ja Saue trammiühendustest. Muidugi on mõistetav, et kui juba unistada, siis suurelt, ent juba toona sai selgeks, et Tallinn pole siiski miljonite elanikega metropol, mille maksubaas kannataks laiendada rööbastransporti naabervaldadesse. Ometi oli trammifantaasiates ka kübeke tõtt, sest nn Kuldse ringi valdadest lähtuv igapäevane pendelmigratsioon nõuab tõhusamaid lahendusmeetmeid kui pelgalt pargi ja reisi süsteemi rakendamine.

Igal tööpäeval sõidab naabervaldadest Tallinnasse tööle või asju ajama hinnanguliselt 60 – 80 000 inimest. Peamiselt kasutatakse selleks autot, sest põldudele rajatud uusarendusi vallasisene ühistransport ei läbi ning peamisi logistilisi telgi teenindavad maakonnabussid on hommikustel ja õhtustel aegadel ülekoormatud.

Tõhus vahend olukorra parandamiseks on olemas.

Olen veendunud, et Tallinna naabruses asuvatest keskustest oleksid inimesed valmis sõitma linna bussiga, kui neile antaks selleks mugav võimalus. Siin tulekski valdadel, Tallinna linnal ja Harjumaa Ühistranspordikeskusel istuda ühise laia taha ning leppida kokku linnaliinide pikendamises Tallinna piiri taha jäävate suurte keskusteni. Hea näide Viimsi keskusesse sõitva bussi 1A näol on meil juba olemas. Kui siit edasi minna, siis näiteks liin nr 4 võiks vabalt sõita Tiskrest edasi Tabasallu ja liin nr 2 hakata peale sadamasse viiva trammiliini valmimist kurseerima lennujaama, Peetri ja Jüri vahel. 18 buss võiks sõita Sauele ja hea tahtmise korral leiaks käigusolevaist liinidest sellise, mida saaks pikendada Maarduni.

Olemasolevate bussiliinide pikendamine ei läheks nii kalliks kui ulmeliste trammiteede ehitamine, tulu aga tõuseks nii linnale kui valdadele. Sestap võiski riiki kaasates leida mõistlikud lahendused ja rahastuse liinide pikenemisega kaasnevatele kuludele katteallikate leidmiseks.

Tallinna ja lähivaldade koostöö peab süvenema, sest üksnes ühiselt suudetakse kasutada neid eeliseid, mida Tallinna-Harjumaa ettevõtlusklaster võimaldab.

Kolm positiivset emotsiooni

 

Otsustasin blogilugejatega jagada kolme sellel kuul kogetud positiivset emotsiooni.

Esimene neist puudutab Tallinna trammi 130 aasta juubelit, mida sel aastal tähistatakse. Peamised juubeliüritused on planeeritud augustisse, ent juba alates 10. maist alustasime lastele mõeldud üritustesarjaga „Tule vaatama, kus trammid magavad!“.

Ettevõtmine on mõeldud lasteaia vanematele rühmadele ning esimese ja teise klassi lastele. Mudilased tutvuvad Vana-Lõuna või Kopli depoo ja trammidega. Kes meist poleks lapsena soovinud kasvõi korrakski istuda trammijuhi kohale, et maailma sellelt kõrguselt vaadata. Nüüd avanebki selleks võimalus. Näitame väikestele külalistele, kuidas tramme hooldatakse ning sõiduks ette valmistatakse. Tutvuda saab nii vanade ja väärikate kui uute ning nobedate sõiduriistadega.

Huvi on seni olnud üllatavalt suur ning ei näita raugemise märke. Kuuga on depoodes käinud ligi 60 rühma nii koolidest kui lasteaedadest. Igal tööpäeval tehakse kuni kolm ekskursiooni ning uudistajaid jagub nii Tallinnast kui kaugemaltki. Ekskursioone korraldatakse 23. augustini, kui toimub avatud uste päev Kopli depoos ja trammide paraad, millest on võimalus osa saada kõigil linlastel.

Ka teine äärmiselt positiivne üllatus puudutab trammindust ning selle valmistas Rocca al Mare kooli abiturient Laura Vilbiks, kes tegi filmi „Tramm – elu rööbastel“, milles näidatakse Tallinna trammi ajalugu.

Filmi autor rääkis, et mõte teha trammidest video tuli talle ühel talveööl, kui viimase trammiga koju sõites särasid linnatuled ja kõik näis väga filmilik. Ta ütles, et esteetilise video idee oli tal juba mõnda aega olemas, lõpuks kulus selle realiseerimiseks poolteist nädalat. Abimaterjalina kasutas ta Aare Olanderi raamatut Tallinna ühistranspordi ajaloost.

Olin filmi vaadates tõeliselt üllatunud selle põhjalikkusest ning kvaliteedist. Kohati tundus uskumatuna, et tegemist on ühe noore inimese, mitte suurema professionaalse meeskonna tööga. Haarav pildirida ja seda toetav kujundlik diktoritekst loovad ühtse terviku. Vaeva on nähtud materjali otsimisega ning välja toodud mitmeid huvitavaid fakte.

Autor lubas valminud filmi kasutada Trammi 130 aastapäeva juubeli tähistamisel. Videot on võimalik näha nii TLT AS kodulehelt kui ka YouTube keskkonnas.

Kolmas emotsioon on seotud meie tublide bussijuhtidega, sest alati on meeldiv, kui TLT AS-i töötajaid kiidetakse. Hiljuti saabus meile pöördumine Metsakooli tee elanikelt, kes tänasid bussijuht Sirje Koeli otsustava tegutsemise eest tulekahjust teatamisel.

22. mai hommikul kell 5.19 Metsakooli tee lõpp-peatusesse jõudes, märkas bussijuht, et lähedalasuvas ridamajas on puhkenud tulekahju. Viivitamatult helistas Sirje Koel hädaabinumbrile ning seejärel äratas elanikud. Nii hoidis ta ära halvima, mis oleks võinud juhtuda.

Sirje Koeli käitumine kinnitab, et meie ettevõttes töötavad kohusetundlikud ja avatud inimesed, kes on valmis hädasolijale alati appi tulema ning ohuolukordades sekkuma.

Need on minu jaoks alanud juunikuu positiivseimad sündmused. Ees ootavad Jaanipäev ja Võidupüha. Loodan, et need mööduvad meie kõigi jaoks õnnelikult ja lootusrikkalt.

Tallinna ühistransport vajab arengukava

 

2009. aastal algatati Tallinna ühistranspordi arengukava 2011-2020. Valmis esialgne tööversioon, mis pidi läbi täienduste ja avalike arutelude saavutama küpsuse ning päädima selge visiooniga, kuhu pealinna ühistransport järgmisel kümnendil jõuab. Kahjuks töö soikus ning tänaseni on arengukava asendanud vajaduspõhine praktika ning jooksvalt kogutud teave muutustest sõitjatevoo liikumises, mis on küll olukorda ühistranspordis märgatavalt parandanud, suutmata siiski asendada põhjalikult läbitöötatud ja linna kui tervikliku urbanistliku süsteemi vajadusi arvestavat tulevikuvaadet.

Tallinna ühistranspordi areng 2009-2018.

Vaadates täna tagasi 2009. aasta arengukava tööversiooni eesmärkidele, siis valdav osa neist on saavutatud. Kui tolles alusdokumendis fikseeritakse, et Tallinna õhusaastest veerandi põhjustab ühistransport ning soovitakse selle vähendamist, siis tänaseks on linnatranspordi osa saastes langenud 2% piirimaile. Seda on loodetust märksa enam. Kui toona taotleti ühistranspordis energiakulu kärpimist aastaks 2020 ligi 20%, siis tänaseks oleme ka selle piiri tänu uutel euro-5 ja euro-6 saastenormatiividele vastavatele ökonoomsetele mootoritele ja hübriidtehnoloogia üha julgemale kasutamisele saavutanud. Kui toona ületas busside keskmine vanus 10 aastat, siis tänaseks on see langenud 8 piirimaile. Tramminduses on toimunud tõeline uuestisünd ning nii taristu kui ka veeremi areng ületanud 2009. aasta julgemadki unistused. Edasiminek on vaatamata arengukava puudumisele olnud muljetavaldav ning see paneb küsima, kas meil ongi arengukava tarvis, kui kõik niigi hästi toimib? Vastus on üks. Me siiski vajame pikemaajalist perspektiivi, et leppida kokku ühistranspordi prioriteetides, kõige tõhusamates, keskkonnasõbralikumates ning linnaruumi vähem koormavates lahendustest, et me ei unustaks ühistranspordiga katmast ühtki juba tekkinud või lähitulevikus tekkivat logistilist telge, et lisaks „pargi ja reisi“ meetmele suudaksime pakkuda mõjusaid lahendusi uuslinnastumise käigus kerkinud ääreasumite sidumiseks ühtsesse logistikavõrku.

Linna planeerimisprotsessid vajavad kiirendamist.

Praktilistest vajadustest lähtuvalt on Tallinna järgmiste aastate arengu peamine küsimus planeeringuprotsesside ja arenguloogikate väljatöötamise kiirendamine. Ajal, mil kübertõelisus viib meid sekunditega andmemahtude juurde, mille abil võime teha otsuseid ükskõik millises maailma otsas toimuvate sündmuste kohta, pole vastuvõetav, kui urbanistika aluse moodustavad planeerimismenetlused ja arengukavade koostamised kestavad aastaid, kui mitte aastakümneid.

Pädevat ühistranspordi arengukava pole võimalik koostada kohvipaksu pealt ennustades, protsess peab olema tihedas seoses linnaliste arengutega, ehk siis alusdokumendiks saab olla tegelikkust peegeldav kaasaegne linna üldplaneering. Selles osas on aga seis kurvavõitu. Tallinna üldplaneeringut peavad värskendama linnaosade üldplaneeringud, neid aga on menetletud aastaid ning näiteks 2001 algatatud Nõmme üldplaneering on tänaseni kehtestamata ja 2006. algatatud Põhja-Tallinna üldplaneering samuti alles menetluses. Need linnaosade arengu alusdokumendid, mis tänaseks kehtestatud, on aga moraalselt vananenud, ega kajasta tegelikke vajadusi. Neis ei sisaldu täpset informatsiooni täna toimivate ja homme tekkivate tõmbekeskuste sidususe ning logistiliste sõlmpunktide kohta. Meid ei aita edasi ka olulised teemaplaneeringud nagu näiteks Kõrghoonete teemaplaneering, mis peaks muuhulgas kaardistama tuleviku transpordivajaduse taolises megakeskuses nagu Maakri kõrghoonete piirkond. Ala areng on takerdunud just planeeringu mitmetitõlgendatavuse ja määramatuse taha. Linnaliste planeerimisdokumentide aeglane menetlemine, mille käigus andmed vananevad, nurjab tõsised katsed teostada olulisi linnalisi võrgustikke arvestavaid arengukavasid.

Kuidas edasi?

Kui me ei soovi (ja mina kindlasti ei taha), jääda lõputult selgitama, et vaatamata arengukava puudumisele pole Tallinna ühistranspordi liinid enam ammu 1980. aasate logistika peegeldus ning enne Lasnamäe, Viimsi, Rae ja muudes suundades kümnete kilomeetrite pikkuse trammitee rajamist võiks veidi arutada ka selle vägeva ettevõtmise maksumuse, liinikilomeetri ja reisijate arvu suhte ning kogu ettevõtmise otstarbekuse üle, tuleks meil ikkagi koostada ühistranspordi arengukava 2020-2040. See töö tuleb teha ära kaasates juba algfaasist alates nii opositsiooni kui erinevaid kodanikeühendusi, sest nii jõuame parima tulemuseni.

Aga et menetlus taas lootusetult venima ei jääks, tuleks arengukava koostamine delegeerida vajalikku pädevust omavale projekteerimisfirmale. Aeg on lõpetada avalikus halduses hambad ristis punnitamine kõike ise teha. Julgemalt tuleb kasutada võimalust delegeerida linnaplaneerimise ja arengukavade koostamisega seonduvat tegevust. Poleks paha vaadata üle ka nõudmised planeerimis- ja arengudokumentide kooskõlastustele ja avalikele väljapanekutele, mis hetkel on kinni IT-arengu eelses ajas, venitades protsessi lootusetult pikaks ning blokeerides halbade võimaluste kokkulangemisel kogu töö. Me vajame arengukava, et saada ühistranspordi osas selgemad sihid silme ette.

Tallinna trammirenessanss pildis

 

Video trammitee viimisest lennujaama.

KMG Inseneriehituse AS-il on valminud ülevaatevideo lennujaama viiva trammitee ja tunneli ehitamisest. Seitsmesse minutisse on kogutud kaadrid tööde algusest kuni esimese trammi lennujaama jõudmiseni. Vaatasin seda filmi suure huviga ning elasin veelkord läbi need pingelised kuud, mil toimus tunneli läbiviimine raudtee alt ning selle rõõmu, mida tundsin esimese trammi lennujaama saabudes.

Videos on lisaks professionaalselt monteeritud kiirtempos terveid ehitusetappe loetud sekunditega esitavatele kaadritele ka olulisi fakte selle kümnendi olulisema insenerirajatise kohta. Huvitav on teada, et raudtee alt läbi viiva tunneli ehitus algas 11. juulil 2016 ja lõppes 30. augustil 2017. Tunnel jaguneb 13,3 meetri pikkuseks monoliitseks osaks ja 25 meetriseks lõiguks monteeritavatel taladel. See viimane osa teostati rongiliiklust lühiajaliselt rööpapaari kaupa katkestades. Lühike aeg, millega ehitustsüklid teostati, annab tunnistust tööde heast professionaalsest ettevalmistusest. Hakkama saadi kolme katkestusega, millest esimene vältas 86 tundi, järgmised kaks kumbki 44 tundi.

Tunneli suletud osa on 151,18 meetrit ja avatud osa, ehk ramp 126,05 meetrit pikad. Betooni paigaldati 1800m3 ja paekivi eemaldati ca 10 000 m3.

Ehituse käigus paigaldati 1272 meetrit kanalisatsiooni, 3052 meetrit sadevee, 1806 meetrit vee ja 650 meetrit gaasitorustikku. Kesk- ja madalpinge ning magistraalkaableid paigaldati 10450 meetrit. Kaevetööde maht moodustas 59500m3. Trammitee kogupikkus on 1400 meetrit, mis polekski ehk mainimisväärne, kui see ei kulgeks nii pikalt kanjonis ja tunnelis. Igatahes meenutab trammitee pikendus väiksemas mõõdus metrood.

Kõik, kes selle valmimisele kaasa aitasid, eelkõige KMG Inseneriehitus AS ja Merko Ehitus Eesti AS on väärt tallinlaste ja linna külaliste sügavat tänu. Teist linna, kus lennujaamast nii kiirelt linna saab, annab otsida.

Muidugi öeldakse, et parem üks kord näha, kui sada korda kuulda. Oleme KMG Inseneriehitusega saavutanud kokkuleppe, et paneme filmi lennujaama trammiühenduse valmimisest ka oma kodulehele, kus seda saab vaadata märksõna Trammiga lennujaama alt.

Linnulennul Koplisse.

Meie teine hea lepingupartner AS TREF Nord on saanud valmis suurepäraste droonivõtetega video Koplisuunalisest trammiteest peale selle linnale olulise liiklusarteri põhjalikku ümberehitust. Rekonstrueeritud trammitee pikkus on 16 kilomeetrit Viru väljakust kuni Kopli depooni ja droonivõtted näitavad milline tohutu töö ära tehti. Lühike ülevaade tehtust oleks järgmine:

Rööpad viidi betoonalusele, vahetati välja kontaktliin ning kandemastid. Lõigul Suur Rannavärav – Balti jaam, viidi trammitee lähemale Skoone bastionile, arvestades perspektiivset Rannavärava tänava sulgemist autoliiklusele. Kolme veoalajaama paigaldati uued seadmed. Viru ringi lahenduses arvestati Tallinna uue peatänava visiooniga. Kõik peatused said trammiooteplatvormid ning ootekojad. Sõiduteega ristumised muudeti ohutumaks, paigaldati foorid ning kujundati ümber liikluslogistilised lahendused. Kopli trammidepoo sai võimekuse parkida uusi CAF Urbos tramme.

Tööd viidi läbi järgmise graafiku alusel:

I etapp

Trammiliiklus suunal Viru ring – Kopli suleti 1.06.2016.

Ehitustööd lõigus Viru ring – Suur-Rannavärava tee toimusid 01.06-31.08.2016.

Balti jaama kõrvale rajati ajutine tagasipöördering 01.06-31.08.2016.

Trammiliiklus taastati lõigul Viru ring – Balti jaama ajutine tagasipöörde ring alates 1.09.2016.

II etapp

Uue Skoone bastioni kõrvalt kulgeva trammitee ehitamine Suur-Rannavärava tänavast Balti jaama ajutise tagasipöörderingini toimus 2017. aasta suvel. Töö teostamine sõltus vallikraavi tugimüüri eksponeerimiseks vajalikest ettevalmistustest.

III etapp

Kopli suunalise trammitee ehitamine alates Balti jaamast kuni Kopli depooni 09.2016 – 10.2017.

Kopli depoo rekonstrueerimine 2017 kevad-sügis.

Projekti kogumaksumuseks kujunes ligi 20 miljonit eurot.

Tahan siinkohal veelkord tänada AS TREF Nordi juhtkonda ja töötajaid, kellega koos lahendasime ka kõige raskemad ülesanded ja kuigi tuli ette ka erimeelsusi, suutsime need, loodan et mõlemale poolele vastuvõetavalt, lahendada.

Aga kellel on huvi Kopli trammitee droonivideot vaadata, leiab selle peagi meie kodulehelt märksõna Koplisuunalise trammitee rekonstrueerimine alt. Varuma peab rohkem aega kui lennujaama video nautimiseks, sest droonilend Viru väljakult Koplisse vältab pea 20 minutit.

Neid kaht videoklippi vaadates mõistsin äkki selgelt, millise vägiteoga oleme siin Tallinnas trammitaristut uuendades hakkama saanud. Usun, et lähema 50 aasta jooksul ei pea põhiliinidel enam nii kapitaalseid töid ette võtma. Olen uhke, et sain anda Tallinna trammirenessansi oma panuse. Toogu elu milliseid üllatusi tahes, tehtu tähendust meie linna arengule, ei saa keegi olematuks muuta.

 

 

 

 

Jäägem endaks

 

Kõigepealt tahan kõiki õnnitleda sel puhul, et Eesti kuvand on nüüd tänu väärika rahvuslooma valikule märksa jõulisem. Kui seni ajasime läbi üksnes suitsupääsukese ja rukkilillega, siis nüüd on meil naabrikarudele ette näidata va metsahirm ise. Aga tsiteerides klassikut, mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Mõne aja eest kohtusin ühe oma tuttava Eestis elava USA kodanikuga. Muu jutu seas õnnitles ta mind esimese naispeaministri ametisse asumise puhul. Jäin mehele arusaamatuses otsa vaatama, sest minu jaoks ei jäta praeguse peaministri maskuliinne olemus mingit kahtlust. „Noh too Kaja Kallas, kelle valisite,“ tuli vestluskaaslane mulle appi. Selgus, et vaevaliselt, aga seda hinnatavamalt eesti keelt purssiv välismaalane, oli lehelugudest, kust Kallast kui tulevast peaministrit esitleti, aru saanud nagu olekski valimised juba toimunud ning oravate uus iidol Toompeal. Võttis aega, enne kui mees taipas, et on kallutatud ajakirjanduse ohvriks langenud. „Avalik meedia peaks siiski faktitäpsem olema, püüdis ta ennast kaitsta!“. Aga ega ma ameeriklast süüdistanudki. Ka kohalikul on meie nn peavoolumeedia uudistes enam kui keeruline orienteeruda.

Millal lõpeb demokraatia ja algab kõverpeeglimaailm?

Just sellise küsimuse esitasin endale peale ameeriklasega kohtumist. Pole ju ammu enam saladuseks, et meie arvamuste paljusust kiitev press kipub maailma näitama just sellisena nagu mõnedes poliitsektides soovitakse, mitte nagu see tegelikult toimib. Kaja Kallasest aasta enne valimisi peaministri tegemine on osa uudisjadast, mis peab lugeja viima järeldusteni, kuivõrd ajutine on ühe valitsema harjunud erakonna tõrjutus ning kuidas tänu uuele hakkajale meeskonnale kriisist mängeldes välja tullakse. Eesti inimesele öeldakse otsesõnu, keda usaldada ja keda mitte, keda peab armastama ja keda vihkama, milliste arengute pärast muret tundma ja millesse mõistvalt suhtuma. Ikka enam elame maailmas, mille mootoriks on vaenlaste otsimine, rumala rahva alavääristamine ja juhtide (muidugi vaid peavoolumeediale sobivate) tarkuse kiitmine.

Võib ju küsida, et mis selles siis halba, kui targemad ja poliitikas paremini orienteeruvad ajakirjanikud ning arvamusliidrid meid ullikesi õpetavad. Las ütlevad kuidas elada ja mida mõtelda, ongi endal lihtsam. Aga kuhu jääb vabadus ise otsustada, arvamust avaldada, väidelda, ka eksida? Kui argumenteeritud väitlust asendab käibetõdede leierdamine ja iga väiksemagi eksimuse puhul nõutakse avalikku hukkamist, on midagi valesti, ja seda mitte valitsuse tegevuses vaid avalikkuse väärtushinnangutes. Eestlane on läbi aegade kippunud paavstist paavstim olema, jätkuks vaid neid, kelle sõnadele kaasa kiita ning kelle näpunäiteid järgida.

Igapäevaste probleemide asemel hirm ja vähemuste diktaat.

Eesti on väike riik ja eelnenud seisakuaastatel on kuhjunud mägedena igapäevaseid probleeme, mida peame lahendama nii perekonna, kodupaiga kui ka riigi tasandil. Tegijal juhtub ja mitte alati ei õnnestu leida parimaid lahendusi, ent tähtis on, et seda sooviksime ja lahenduste poole vähemalt püüdleksimegi. Ei saa ju lihtne inimlik elu taanduda vaid exeli tabelile ja peenhäälestamisele, kübeke tunderuumi peaks igasse päeva ometi ära mahtuma. Seda on osa järgmise aasta valimisteks valmistuvaid poliitikuid mõistnud ning meeleldi mängitakse inimeste tunnetel, kuigi kremlist lähtuv oht, rahvuse väljasuremine ja islamiseerumine on vähemalt tänases kontekstis Eesti jaoks pigem kirjanduslikud konstruktsioonid, lähevad need teatud osale rahvast hästi peale ning küllap toovad ka edu.

Samasse silmakirjalikkuse kategooriasse lahterduvad poliitikud teevad panuse vähemustele. On valus näha, kuidas rünnatakse kirikut selle eest, et sajandeid traditsioone kaitsnud institutsioon juhib tähelepanu tõigale, et suures vähemuste kaitsmise tuhinas on hakatud üha räigemalt tallama jalge alla enamuse huve ning paljudele inimestele tehakse lihtsalt haiget.

Usuleigus ja ateistlike loosungitega vehkimine on saanud paljudele arvamusliidritele leivanumbriks. Piinlik, kui nii madalale laskutakse! Jätkem neile, kes seda vajavad vabadus jumala poole pöörduda. Nad ei sega meid, pigem aitavad argipäeva headust tuua. Ma pole religioosne, aga mind muudab õnnelikuks teadmine, et igal pühapäeval tulevad üle Eestimaa kirikuisse inimesed, kes paluvad meie maale ja rahvale õnnistust. Igatahes on nad rahumeelsemad ja mõistvamad nii mõnestki end targaks ja tolerantseks pidavast võitlevast ateistist.

Aga mida inimesed siis tegelikult tahavad?

Arvan, et lihtsa töötava ja oma pere eest hoolitseva inimese soovid on küllaltki tagasihoidlikud – ihatakse ausust, järjepidevust, kindlustunnet tänaseks ja homseks. Kõike seda püüab ka praegune valitsus ilma suuri sõnu tegemata pakkuda, ent nagu tihti juhtub, jääb tulemuslik töö piisava tähelepanuta ning avalikkuse huvi pälvivad põhulõuad, kisakõrid ja veiderdajad. Ent inimesed pole rumalad. Tänaste arvamusküsitluste tulemused, kus maksja tellib muusika, ei näita, keda eesti inimesed tõeliselt toetavad ja suurte väljaannete soov panna meid mõtlema üksnes ühes suunas, ei kanna vilja. Inimhing on keeruline materjal ja need, kes üritavad seda primitiivsete vahendite abil kalestada, ei pruugi pälvida ihaldatud populaarsust.

Parim viis kaitsta Eestit uusideoloogide eest on jääda iseendaks, mitte lasta end mõjutada poliitilistel tõmbetuultel.